Päikseta paradiis

Päikseta paradiisGert, keda kummitavad valusad mälestused, otsustab jätkata puhtalt lehelt ja satub elama värvikate asukatega Supilinna lobudikku. Ta kiindub sügavalt inimesse, kes annab ta elule uue tähenduse, ehkki esmapilgul paistab, et neid kaht ei seo miski peale selle, et nad mõlemad on mehed. Suutmata tundeid alistada, teeb Gert riskantse sammu: ta jääb ausaks nii iseenda kui ka lähedaste vastu.

Päikseta paradiis” on raamat kiirelt kaduvast noorusest, rängast üksindusest, õnne ja hingerahu otsingutest.

Lugu unistustest, millest mõni võib osutuda nii vägevaks, et päästab kellegi elunatukese. Ja loomulikult kõneleb see lugu armastusest – tabamatust, püsimatust, vahel salalikust ja etteaimamatust, kuid kahtlemata kogu inimolemust kroonivast armastusest.


  • Pealkiri: “Päikseta paradiis”
  • Sõnu: ~89 000
  • Kirjutatud: 2009-2011
  • Ilmunud: 2012
  • Kirjastanud: Tänapäev
  • Toimetanud: Nele Otto
  • Kujundanud: Jaanus Samma
  • Märksõnad: armastus, mehed, Tartu, ülikool, Emajõgi, Supilinn, venelane, advokaat, kokandus, trauma, depressioon, püstol, hobused, tennis, Veneetsia, maskid, ausus, raha

Päikseta paradiis 1

Katkendeid

Me ei muutu. Arvame, et muutume, kuid see pole nii. Mõni sündmus või inimene võib meis esile tuua joone, millest varem keegi teadlik polnud. Need jooned on alati meie sees olemas, me lihtsalt ei märka neid. Ei märka sedagi, mis väljaspool. Maskid piiravad vaatevälja. Kitsukestest silmapiludest ei paista kaunimaid panoraame. Maskide alla on miljonid lämbunud. Kahju! Ometi jätab iga inimene, kellega viivuks või aastateks kokku satume, sellele maskile oma kriimu. Mõni inimene kriimustab seda nii tugevalt, et mask hoopiski eest pudeneb. Neile tuleb tänulik olla. Nad päästavad meid.

***

Aasta eelviimasel päeval, kui õhus peotäis helbeid keerles, ei õnnestunud mul süüa ega juua, magada, lugeda ega netist uuemaid filme vaadata. Ma ei suutnud üldse paigal püsida, mulle näis, et kui paigale tardun, ei elustugi ma enam. Rahutu kihk, tipptund sisemisel magistraalil, kus tuhanded tunded lärmakalt tunglesid, ajas mu soojadest ruumidest välja. Samm sammu järel, ikka plaks ja plaks käisid tallad vastu puhast hallmusta kõnniteekatet. Otsisin. Mõned rõõmsanäolised ja morniilmelised inimesed libisesid tihedalt rõivastesse pakituna mööda. Aga mina otsisin. Mida? Mida, kuradi päralt?

Õhk tõmbus jäisemaks vastavalt sellele, kuidas ilm hämaramaks vajus. Uusi helbeid lisandus nähtamatutele karussellidele. Kusagil puu otsas käratses vares, üksildane apostel. Ta kuulutas midagi, millesse ma enam ei uskunud.

***

Jah, ma neelasin ta kiiksud nagu äädikapiisad alla. Ikka klonks ja klonks, kuni öökimiseni.

Võisin ju voodis talle selja pöörata ning end kirbuks kokku tõmmata, võisin kõigist puudustest, mis ehk mõne teise kuti meelest olnuks voorused, rahulikul rinnal mööda vaadata, kuid… Ma ei saanud seda ennast alandamata teha. Heidi jäi mulle võõraks. Kui ta askeldas mu toas, polnud see enam minu tuba. Kui temaga lõbusaid jutuajamisi pidasin, ei olnud need minu sõnad, mida pildusin. Selle omal moel veetleva, kuid samavõrd labase tüdruku kõrval ei tundnud ma iseennast äragi.

Sama neiuga mestides hakkasingi mõtlema, et tema ja ta sookaaslased jätavad mind kahtlaselt külmaks. See, mida olin arvanud tüdrukute vastu tundvat, polnud ikka päris see… Teisalt surusin käärivad emotsioonid maha ning tõmbasin sogasele ihale paksu sordiini peale. Olin endiselt veendunud, et tüdrukuga koos olles lähevad mõned kahtlased tujud ja tunded üle, need on ju ainult perverssed fantaasiad… Armastus ei tule iseenesest, teda peab tagant sundima, südant pidevalt piitsutama ja pigistama, et ta „vale“ hülgaks ja „õige“ viimaks ära tunneks.

Kui pilk kogemata mõne kena kuti peale eksis, tähendas see lihtsalt… ajutist kõrvalekallet.

***

Nahkhiired… Need müstilised olendid, kelle häält ükski inimkõrv tabada ei suuda ja kes ainult sarkmustadel öötundidel välja ilmuvad, need Emajõe tiivulised teenrid… Noore kuu nimbuses on neid lihtne äraneetud hingedena ette kujutada. Kas pole nad siis uppunud kehadest irdunud vaimud, kelle vennad on kaldaäärele nagisema jäänud jändrikeks remmelgateks moondatud?

Ja see jõgi, mis nõnda süütult vuliseb… Kas pole see siis jõgi, mille ülemjooksu üürivad jumalad ja suudmel käratsevad deemonid? On ta ju oma raskete voogude vahele lämmatanud tuhandeid inimesi ja ainult vettinud, kõdunenud, teotatud laibad surelikele välja andnud. Niikaua kui ta siin nende kavalate kallaste vahel vuliseb, ei lõpe ta nälg. Tema selle linna sünnitas, tema selle ka hukutab. Seni korjab ta verekümnist.

***

Pärastlõunal kutsus Katja oma pugerikku kokku kriisikoosoleku. Ta oli naabreid küsitledes teada saanud, et puid on ümbruskonnast varemgi kadunud. Peamiseks kahtlusaluseks peeti üht Supilinna ullikest, täpsemalt kõrgema järgu idiooti, kes oma vanale, aga (Katja kinnitusel) väga salakavalale emale kõiksugu träni kokku veab. Piisab emakesel vaid sõrme nipsutada ja poolearuline poeg lendabki vargile. Kindlamate tõendite puudumisel ei ole korrapidajad saanud paraku kumbagi pokri pista.

Supilinna hämarad urkad ja tagahoovid olevat toiterikkaks pinnaseks ka teistele ülimalt kahtlastele tüüpidele – nendegi pikad näpud võisid võõraste halgude järele sügeleda. Näiteks too Oa tänava luider luuletaja, kelle jalas polnud eales nähtud muud kui paarisaja aasta eest õmmeldud ruudulisi pükse ja kes päevad läbi inspiratsiooni-otsingute ettekäändel mööda linna ringi luusis.

Või siis eelmise Afganistani sõja veteran, kunagine autolukksepp, kondiiter ja täiskohaga liputaja, Supilinna joodik number üks (Kolk oli number kaks), kelle mõistus – nii palju, kui tal seda oli – polnud kah kiita. Pärast afgaanide maalt naasmist hakkas ta koguma vanu konservipurke, mis on teatavasti esimene hullumeelsuse tunnus. Tõik, et tal oli pikantne komme ka nöörile riputatud naistepesu näpata, ei võtnud enam kulmugi kergitama. Ja kes juba rinnahoidjate järele huvi tunneb, asi sel siis puid pihta panna.

***

Krusskiharad pärgasid tüdrukut, kes istus taas minu vastas nagu… eile. Ikka seesama arglik naeratus, mida ta nii ettevaatlikult läitis, justkui kartes, et võib muidu kõik tühise enda ümber süüdata. Ikka seesama pisut naiivne kõnepruuk, millesse oli – tõsi küll – naiselikku küpsust siginenud. Meie jutu käigus selgus, et ta polnud ka sealiha hõrku mekki endiselt hindama õppinud.

Maitse-eelistuste eripärast hoolimata püsis temas siiski paras kogus maaplikalikkust, kuiva heinasao ja peprede hõng heljus üle selle lõhnaõli aroomi, mida ta oma kaelale piserdas. Mäletan veel üht tema rohelist lehmapoisisärki, mille all polnud kohta rinnahoidjale, küll aga mõnele higipiisale. Sedasama särki oli lihtne vahetult enne päikseloojangut küüni taga lahti nööpida.

Tõepoolest – see tüdruk meeldis mulle. Ta oli parajalt ilus, parajalt nutikas, hakkaja tüüp. Millega sellist tüdrukut võrrelda? Minu jaoks oli ta sidrun – pealt kuldkollase koorega, seest hapu, kuid ometi ideaalne tooraine magusale limonaadile. Ta ei osanud valetada. Ta ei osanud mängida kedagi teist, paremat või halvemat sellest, kes ta tegelikult oli. Selles seisneski meie suurim erinevus.

***
Ruuporitesse ergutusi hüüdvad neiud olid otsekui udusireenideks, mille abil üritati marsilisi turvaliselt läbi etteaimamatu tormise rahvamere pukseerida. Ja rahvast oli murdu. Neoonroheliste vestidega tapetseeritud politseinikukujulised poid seisid tuimalt tänavanurkadel ja omandasid võluväel mingi muigesarnase tunnuse, kui nende sealoleku põhjus paisu tagant välja pääses ja mööda etteantud marsruuti kulgema hakkas.

Osad pealtvaatajaist olid tulnud kogu perega, titevankrite ja vigisevate sületompudega, teised olid pidanud endale mugavamaks pisem pesakond koju jätta. Igaks juhuks, mine sa tea, mida paksu ja vedelat lendama võib hakata. Krapsakamat sorti vanamoorid passisid, mokad lakkamatult jahvatamas, kuidas rongkäik lähemale libiseb, ühelt poolt lootes näha mõningaid eriti ilmekaid eksemplare hukkaläinud noorsoost ja teisalt kartes, et see tõepoolest ka õnnestub. Ärameigitud daamid kihistasid omavahel, avalikku sektorit esindavad härrased välgutasid säravaid hambaid, kooliõpilased vehkisid kätega ja viibutasid veepudeleid.

Kõik nad olid tulnud uudistama habemega naisi, kondiväänajaid, pajatseid ja pedesid.

***

„Vabanda, et sind nii kauaks üksi jätsin,“ tormas ta seletama, kõneledes seejuures väga kiirelt ja rohmakalt, nagu ei mahuks talle enam keel suhu. „Oled juba kellegagi tutvunud?“

„Ei, ma… jälgin mängu.“

„Okei,“ ütles Lolo ja vilksutas pilku siia-sinna. „Võin sind ka vähe järele aidata. Vaata, seal on Tommi. Tema on meil väga korralik, ei joo kunagi midagi kangemat kui õlu, ei hoora… Tema ainus pahe on see, et talle meeldivad väiksed poisid.“

„Ahah.“

„Kes siin veel on? Kas see roosas maikas on… Muidugi! Jaanus – või lihtsalt Jann. Anaalterrorist. Enne ründamist teeb jube head massaaži. Suhu võtab ka päris hästi.“

„Ahah.“

„Hoo! Kas sa näe! Fred on ka siin! Moosipoiss Fred! Tema kohta ei oska ma muud öelda, kui et tal on kõige ilusamad kulmud, mida ma kunagi näinud olen – ja talle meeldib allkorrusel olla.“

„Allkorrusel?”

„Partneri all.“

„Selge… Kas sa oled siin kõigiga seksinud?“

„Ei,“ muigas Lolo. „Üks on proovimata.“

***

Haledal õhtusöögil ei arutatud õigupoolest ei tähtsaid ega tähtsusetuid asju. Paps vahtis vaid taldrikule kuhjatud praadi, mis raashaaval ja aegluubis vähenes. Ka ema ei andnud meile ühtki pilku. Ta oli otsekui kokku vajunud, hooletusse jäänud.

Erki oli ettenägelikult teatanud, et tal pea valutab ja isu pole ega ilmunud seega üldse laua äärde. Neljanda taldriku taga õhtustas minu… minu sõber. Vähemalt nii ma tahtsin teda vanematele tutvustada, kuid neil polnud külalisest sooja ega külma. Üksikud tümad väljendid stiilis „Palun ulata salatit!“ ning „Kes soovib veel kartuleid?“ ei toonud pinevasse stseeni lõõgastavat idülli. Varjamatu värin ema kätes ja mahasurutud, kõigest inimlikust tühjendatud pilgud kõnelesid oma salgamatut keelt.

Nad teadsid.

***

Sammusin läbi lärmi ja vaikuse, siin ja seal, unustuste ja meenutuste lakkamatu, täielikult juhitamatu ringmängu keskmes. Raudteeülesõidukohal plinkisid punased tulukesed. Mina neist ei hoolinud. Ees oli kaheksa rööpapaari, millest üle astuda.

Rong kihutas mürinal, kiiskavad vedurituled kaugele ette suunatud, ülesõidu suunas. Teravad tuututused ei tunginud läbi tuima naha. Mürin tuli lähemale. Sekundid ja meetrid neeldusid mustas augus. Rong oli juba siinsamas. Kohe mu külje all. Ta oli nii sünk, suur nagu mägi, möirgas ja kriiskas, ta oli nii… võluv.

Silkasin üle rööpapaari. Ja ei tundnud midagi.

Päev hiljem ilmus ühte uudisteportaali pealkiri: „Tartus jäi noormees rongi alla.“

***

Vaikus sisaldab hukkamõistu. Liiga sageli. Liiga palju. Just siis, kui sõnad võiksid tuua halastust, laskub raske rammestav vaikus ning muudab kibeda veel kibedamaks ja vilu vilumaks. Me oleme ju inimesed, me peaks rääkima. Me ei tohiks lasta vaikusel endi vahele tulla. Ja ikka see juhtub…

Vaatasin ainiti põrandat ja seegi vaatepilt oli liiast. Tahtsin end juba lapsikult vabandades lahkuma sättida, selle asemel, et vabatahtlikult piinelda, kuid jäin mõne minuti hiljaks.

Vari, mille langemist olin kartnud, mille eest olin end head juhust appi kutsudes hoida püüdnud, langeski viimaks – laotus üle terve palati ja mu niigi vibunööridena pingule tõmmatud närvid plõnksusid katkemise piirini. Sarnasest emotsioonivoolust rääkis ema nähtav võpatus, kuid ta mähkis selle kiirelt poolikusse elevusse. Meid mõlemat haaras alamlik reaktsioon, äkiline austuspuhang, milles oli siiski rohkem hirmu kui armu. Varem polnud ma seda tunnet kuidagi nimetada osanud, kuid nüüd ma teadsin, et see oli tõepoolest hirm.

Vari tumenes ja ma kangestusin veelgi, sest talle ei järgnenud häält.

***

Mu käsi, mis oli laual hüljatuna lebanud, leidis äkitselt kaaslase. Kui taipasin, et mu kätt katab võõras pihk, lagunesid kohinal kõik eilsed. Olin jälle kindlalt olevikus, ühes kindlas tajutavas hetkes. Saatsin talle küsiva, tibake jahmunud pilgu.

Ta võttis käe aeglaselt tagasi. Tõusis püsti ja taskut kobades õngitses sealt välja hõbehalli välgumihkli.

„Ma jätan selle pandiks,“ ütles ta asjakest lauale libistades ning jõudis juba ukse poole suundudes külje pöörata, kui tema õlakumerusest rahutult kinni kahmasin. Liikusin otsekui püstisel paberiserval, kartes igal sammul allasadamist. Arvestasin, et võin oma liigutusi kahetseda, kuid nende tegematajätmist oleksin raskeminigi kahetsenud.

Ta vaatas otse minusse. Nüüd oli mul julgust, isegi jultumust teha üks samm lähemale. Teha üks arglik silitav liigutus ta käisele. Sulgeda ta sõrmed oma pihku.

Tema käeselg libises üle mu põse. Võtsin seda kui lubadust.

„Ära mine!“ sosistasin.

***

Haudadevahelist liivast rada pidi möödusid ärksalt pobistades paar surnuaialist, ühel reha vartpidi taga lohisemas. Tädi Laine võttis nende ilmumist nagu ettekäänet jutu kiireks lõpetamiseks. „Villem oli hea poiss,“ ütles ta vaid. „Nagu sinagi.“

„Miks siis elu heade inimestega nii ebaõiglaselt ringi käib?“

„Ei, Gert, elu pole kunagi ebaõiglane. Surm on see, kes häid inimesi jahib. Surm ei kannata midagi vähem kui naeratavaid, silmini õnne täis inimesi.“

„Jah… Ma olen ka mõnikord niimoodi mõelnud. Olen kogu aeg tahtnud uskuda, et jõuan kaugele, teen karjääri ja kindlustan ilusa tuleviku endale ja kõigile headele inimestele enda ümber. Aga see on nii pagana raske. Kallid inimesed tunduvad nii õrnad, nad võivad iga hetk mu kõrvalt kaduda, kogu ilus tulevik võib ühe pauguga vastu taevast lennata… Ma pole endas üldse kindel, kogu aeg on mingi hirm naha vahel.“

„Niiviisi ei saa edasi liikuda. Pead ennast usaldama, isegi siis, kui kõik teised on sulle selja pööranud. Sa oled alles nii noor! Sul pole puudu millestki – ei välimusest, andekusest ega naiivsusest. Jumala eest, kasuta kõik ära, mis sul on! Paar korda võid surma narrida, aga parem põgene tema eest, põgene nii, kuis jalad võtavad!“

***

Esimene puudutus kõrvetas. See oli nii valus, et suutsin oiatuse vaevu hammaste vahele puruks litsuda. Üritasin teise puudutuse eest hoiduda, kuid see ründas mind veel jõulisemalt. Pääsu enam polnud. Mehe ja seina vahele kiilutuna pidin vastu võtma selle, mida saatus tahtis. Vastupanu olnuks naeruväärne. Kolmas puudutus ei teinud enam haiget. Palav süsihappegaasiga rikastatud õhk hoovas mulle näkku.

Neljanda puudutuse järel mõistsin, et need puudutused on ju nagu salvid, mis esialgu põletavad, kuni asuvad kurja haava ravima. Viies puudutus… ja seda ma juba nautisin! Ta teeb mu terveks. Ta paneb mu jälle tagasi kokku. Hirm puudutuste ees pöördus tagurpidi.

Müürid langesid. Vabastusarmee marssis tuhandete pasunate huiletes kindlusesse.

***
Kuidas hoida seda ilusat hetke, kuidas teda lõpmatuseni pikendada? Kuidas ometi? Sees kihiseb ja kahiseb, väike rõõm ja väike nukrus koos. On tulnud surematu hetk, aga ikka võbeleb surelikus ihus rahutus. Miski justkui ütleb, et inimeses pole võimet ühtki hetke lõpuni nautida. Hetk möödub nii ebaõiglaselt kiiresti, et suurem jagu temast jääbki tabamata, läbi elamata. Viis meelt ja meetrite kaupa närve – see varustus on ilmselgelt puudulik ja võimetu püüdmaks neid tibatillukesi täiuslikkuse sädemeid.

Kuid nad hõljuvad ikkagi õhus, hõõguvad, ahvatlevad, narritavad. Nad on olemas ja vahest piisab sellestki teadmisest.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s